Edgar Degas' "Absindijoojad" analüüs

Edgar Degas' maal "Absindijoojad" (Prantsuse keeles: "L'Absinthe") on maalitud 1875-76 aastal. Impressionismi alla kuuluv maal asub praegu Pariisis Orsay muuseumis. Teos on oma meeleolult väga sünge ja tuim. Erinevaid impressionismi maale vaadates jäi see maal mulle silma just enda sünge meeleoluga olemuse poolest ning mul tekkis tahtmine uurida lähemalt selle maali sisu ja psühholoogilist konteksti.

Valdavalt on teose maalimisel kasutatud maalähedasi ja tuhme toone. Värve on kahte sorti, kas beežikaid või pruune ning üldine koloriit on üsnagi tuhm ja külm. Impressionismile kohaselt on varjud üsnagi heledad- seda on hästi naise ja mehe pea varjudest. Pintslitõmbed on nähtavad, üleminekud on pehmed mitte kontrastsed. Vormid on mahulised ning kõike elemente on pildil kujutatud reeglipäraselt. Kohviku lauad loovad ka geomeetrilisi vorme. Teose kompositsioon on väga ebaharilik ja on võetud kasutusele kummalisi rakursse. Näiteks on alumisel maali poolel ainult lauad ja põrand ning mehe vasak käsi ja piip on raamist üldse väljas. Autor on tahtnud sellega edasi anda muljet, et see pilt oleks nagu vaade läbi kõrvaltvaataja silmade. Igal pool maalis korduvad samad värvid. Näiteks on naise nahk ja riided sama värvi tema ees oleva joogiga ning mehe puhul kehtib sama rütm. Pruunikad ja beežikad värvid toetavad nende räbalat väljanägemist. Teos on maalitud õlivärvidega.

Teos kujutab kahte inimest, kes istuvad kohvikus kõrvuti, kuigi nad ei pane üksteist tähele, vaid on sügavalt enda mõtetes. Paremal pool on mees, kes kannab mütsi ning vaatab väsinud ilmega lõuendist eemale. Ta on arvatavasti alkohoolik ning tema ees on pruunikas jook, mida joodi sel ajal pohmelli ravimiseks. Vasakul pool istub naine, kellel on veidi pidulikumad riided ning vaatab tühjade silmadega enda ette. Tema ees on absint ning kõrvallaua peal on vesi, mida tavaliselt joodi koos absindiga. Impressionistlikku poolt näitab ka see, et laudadel puuduvad jalad ning ilmnevad geomeetriliste kujunditena. Arvatavasti on hommik, sest valgus tuleb paremalt ja peategelased on veetnud terve öö kohvikus. Teos väljendab nii eraldatust kui ka meeleheidet. Maal näitab sotsiaalset isolatsiooni, mis tekkis kasvava Pariisi töölisklasside elamupiirkondades, kus tihtipeale inimesed kannatasid alkoholismi ja vaesuse all. Paljud inimesed võtsid seda teost kui absindi antipropagandana, arvates, et maal näitab, kuidas selle joomine võib inimesele mõjuda. Absint sai väga populaarseks just tänu oma madala hinna pärast ning tänu kunstnike ja kirjanikele, kes seda kuritarvitasid ja lõid selle kohta romantilisi müüte. Hiljem keelustati absindi joomine igal pool Euroopas, kuna arvati, et selles on kahjulikud ained, mis võivad tekitada isegi hallutsinatsioone. Minu arvates tahtis Degas enda maaliga näidata, milline oli elu tolleaegse Pariisi kohvikus, kaasamata mingit suuremat moraali või ühiskonnaprobleemi, mis sellel ajal võis Pariisi olla.

Kuigi Degas ei pidanud ennast impressionistiks, kasutas ta enda loomingus (ja mida aeg edasi, seda rohkem) impressionismi võtteid. Antud teose maalis ta oma elu keskel. Sellest maalist sai inspiratsiooni Emilie Zola, kes kirjutas novelli "L'Assomoir", mis rääkis alkoholismist ja vaesusest, mis esinesid töölisklassi elamupiirkondades Prantsusmaal. Maali näidati esmakordselt 1876 aastal, kui kriitikute arvates oli see kole ja vastik. 1893 aastal Londoni näitusel tekitas see suurt meelepaha just oma sisu ning ebahariliku kompositsiooni poolest. Degas kriitikaga aga ei nõustunud. 20. sajandil hakati teost juba austama.