Tere!
Külastasin pühapäeval, 20. novembril Haapsalu Linnagaleriid. Just hiljuti avati seal näitus pealkirjaga "Sa puudud minust". Pealkiri on prantsuskeelse väljendi “ma igatsen sind” / “tu me manques“ otsene tõlge. Selle fraasiga lõpetatakse sageli kiri ja selle eestikeelne kohmakas otsetõlge on “sa puudud minust”. Näituse autoriteks on Ulla Juske, Eva Järv ja Hanna Piksarv, kes kõik on õppinud Eesti Kunstiakadeemias. Autorite sõnul kõneleb näitus oma kohast ja selle tähendusest. Oma koht ei ole seotud mitte niivõrd geograafilise paiga, kuivõrd inimestega. Valisin külastamiseks just Linnagalerii, sest pole seal kunagi enne käinud. See on veidi imelik, kuna olen panustanud oma kodulinna kultuuri üsnagi palju.
Algselt galerii uksest sisse astudes tundsin ma, nagu oleks näitus alles veel poolikult valmis. Suures ruumis oli väga palju tühjust. Ukse juures oli näituse lühike tutvustus ja sünnilugu. Selle kõrval oli kirjake, mis oli autorite kirjutatud. Kirjakeses oli lugu mäe otsa ronimisest, vanavanematest, kui ka toast, millel on kaneelirullidega tapeet. Ruumi keskel oli tumesinine maja, mille alt jooksid välja erinevad tehismaterjalist köögiviljad. Veidi eemal oli ühe seina küljes kast, mis kaugemalt vaadates nägi välja nagu vanaaegne projektor. Lähemale minnes ja avast sisse vaadates avanes tore vaatepilt: kasti sees oli kaneelikukkel, mida keerutas ringi tema all olev mootor. Veel oli näituse ühes nurgas üks musta värvi tuba (blackbox), mille sees oli kaks tooli ja lamp. Seal istudes kuulsin kõlaritest, kuidas lapsed lugesid: "Martin on Viljandist", "John on Austraaliast" jne. Seinal oli veel üks lustakas joonistus, mis näitas tõsise näoga meest, kes sõrmedega endale maski tegi. Kõrval oli tekst: "Üksi on raske "lolli" nalja teha."
Kuna näitus on nii pisike ja kõik eksponaadid on üksteisega seotud, analüüsin ma seda näitust kui ühte teost. Selle teose peateemaks kodutunne ja kõik kodutundega seonduv. Esimese asjana märkasin ma sinist maja, mis on ka selle teose süda. Maja oli püstitatud rippuvast linast, mis oli minu arvates väga nutikas mõte. Efekti juurde andmiseks oli selle sisse pandud ka lamp. Maja sümboliseerib kellegi kodu, köögiviljad võivad vihjata aga kodustele toitudele, mida emad ja vanaemad küpsetavad. Kaneelikukkel kasti sees võis olla seotud autorite kirjaga, mis rääkis unistuste tapeedist. Lisaks on kaneelikukkel arvatavasti üks kõige kodusemaid asju üldse. Blackbox edastas ka suurepäraselt sõnumit, et igal inimesel on oma kodukoht, kust nad pärit on ja mida nad armastavad. Kodukohas on ka inimesed, keda nad igatsevad. Sellest võis tulla näituse pealkiri. Mind hämmastas kõige rohkem see, kui hästi suutsid autorid edastada seda sõnumit, kasutades nii väheseid eksponaate. See näitab, et tähtis pole mitte näituse suurus, vaid kui hästi see mõjub. Kogu see näitus pani mind mõtlema oma kodulinnast- Haapsalust. Tulnud suurde linna õppima, on minu pea Tallinnas, kuid süda siiski Haapsalus.
Veel pilte selle näituse kohta: http://galerii.kultuurimaja.ee/
Külastasin pühapäeval, 20. novembril Haapsalu Linnagaleriid. Just hiljuti avati seal näitus pealkirjaga "Sa puudud minust". Pealkiri on prantsuskeelse väljendi “ma igatsen sind” / “tu me manques“ otsene tõlge. Selle fraasiga lõpetatakse sageli kiri ja selle eestikeelne kohmakas otsetõlge on “sa puudud minust”. Näituse autoriteks on Ulla Juske, Eva Järv ja Hanna Piksarv, kes kõik on õppinud Eesti Kunstiakadeemias. Autorite sõnul kõneleb näitus oma kohast ja selle tähendusest. Oma koht ei ole seotud mitte niivõrd geograafilise paiga, kuivõrd inimestega. Valisin külastamiseks just Linnagalerii, sest pole seal kunagi enne käinud. See on veidi imelik, kuna olen panustanud oma kodulinna kultuuri üsnagi palju.
Algselt galerii uksest sisse astudes tundsin ma, nagu oleks näitus alles veel poolikult valmis. Suures ruumis oli väga palju tühjust. Ukse juures oli näituse lühike tutvustus ja sünnilugu. Selle kõrval oli kirjake, mis oli autorite kirjutatud. Kirjakeses oli lugu mäe otsa ronimisest, vanavanematest, kui ka toast, millel on kaneelirullidega tapeet. Ruumi keskel oli tumesinine maja, mille alt jooksid välja erinevad tehismaterjalist köögiviljad. Veidi eemal oli ühe seina küljes kast, mis kaugemalt vaadates nägi välja nagu vanaaegne projektor. Lähemale minnes ja avast sisse vaadates avanes tore vaatepilt: kasti sees oli kaneelikukkel, mida keerutas ringi tema all olev mootor. Veel oli näituse ühes nurgas üks musta värvi tuba (blackbox), mille sees oli kaks tooli ja lamp. Seal istudes kuulsin kõlaritest, kuidas lapsed lugesid: "Martin on Viljandist", "John on Austraaliast" jne. Seinal oli veel üks lustakas joonistus, mis näitas tõsise näoga meest, kes sõrmedega endale maski tegi. Kõrval oli tekst: "Üksi on raske "lolli" nalja teha."
Kuna näitus on nii pisike ja kõik eksponaadid on üksteisega seotud, analüüsin ma seda näitust kui ühte teost. Selle teose peateemaks kodutunne ja kõik kodutundega seonduv. Esimese asjana märkasin ma sinist maja, mis on ka selle teose süda. Maja oli püstitatud rippuvast linast, mis oli minu arvates väga nutikas mõte. Efekti juurde andmiseks oli selle sisse pandud ka lamp. Maja sümboliseerib kellegi kodu, köögiviljad võivad vihjata aga kodustele toitudele, mida emad ja vanaemad küpsetavad. Kaneelikukkel kasti sees võis olla seotud autorite kirjaga, mis rääkis unistuste tapeedist. Lisaks on kaneelikukkel arvatavasti üks kõige kodusemaid asju üldse. Blackbox edastas ka suurepäraselt sõnumit, et igal inimesel on oma kodukoht, kust nad pärit on ja mida nad armastavad. Kodukohas on ka inimesed, keda nad igatsevad. Sellest võis tulla näituse pealkiri. Mind hämmastas kõige rohkem see, kui hästi suutsid autorid edastada seda sõnumit, kasutades nii väheseid eksponaate. See näitab, et tähtis pole mitte näituse suurus, vaid kui hästi see mõjub. Kogu see näitus pani mind mõtlema oma kodulinnast- Haapsalust. Tulnud suurde linna õppima, on minu pea Tallinnas, kuid süda siiski Haapsalus.
Veel pilte selle näituse kohta: http://galerii.kultuurimaja.ee/
Kommentaarid
Postita kommentaar